2. LUGU
Gümnaasiumiaeg Tartus ja Novgorodis
Elu Tartu linnas
Tartul on meie kirjanike ja kultuuritegelaste mälestustes eriline koht. 19-20. sajandi vahetuse Tartut mäletatakse eestlaste seas eelkõige koolilinnana. Väga paljud hilisemad Eesti ühiskonnaelus olulised tegelased käisid gümnaasiumis just Tartus. Suuremad koolid olid Tartu linnakool, Tartu reaalkool, Tartu gümnaasium, Treffneri eragümnaasium ja Puškini gümnaasium (tütarlaste gümnaasium).
Selle aja Tartu linna valitsesid endiselt baltisakslased, kes juhtisid linnavalitsust kui ka volikogu. Kuid venestusaja tuules oli kiiresti kasvanud ka vene ametnike, sõjaväleaste ning ja vene üliõpilaste hulk. Eestlased kui kõige arvukam elanike grupp ( ca 70 % elanikkonnast) pidid oma taotluste ja soovidega mahtuma kuhugi nende vahepeale. Rahvuslik ärkamisaeg oli juba minevikku vajanud ning uus rahvuslik tõus oli alles jõudu kogumas. Tollane Tartu linn mahtus võrreldes praegusega väga väikesele alale, mille keskmes oli Raekoja plats ja selle lähiümbrus ning Emajõe mõlemal kaldal asuv turg. Emajõe Raekoja platsi poolsel kaldal asus ka suure sammastikuga kaubahoov, mille järgi sai Tartu arvatavasti endale ka lüürilise hellitusnime Emajõe Ateena.
Kui jätta kõrvale noorusromantika, siis tollast argist Tartut iseloomustab näiteks kirjanik ja poliitik Karl Ast järgmiselt: „Tartu oli muusade koduks või Emajõe Ateenaks üksnes valituile. Võis õigustatult väita, et argipäeva väiklustes siplev tartlane ei märganud oma linna kohal mingisugust pimestavalt kiirgavat akadeemilist tähte, küll aga osati hinnata toda ainelist tulu, mis langes linnale ülikoolilt ja keskkoolidelt. Kui need rublad, mis õpilaste näppudest pudenesid, poleks käibinud või kui nende juurdevool äkitselt oleks lakanud, siis oleks tuhanded töökäed rüppe langenud, pudupoodide ja toiduainete poodides kassad kiratsema löönud ja kostikohtade pidajad oleks sunnitud olnud mitmetoalistest korteritest lahkuma“. Asti sõnul kandsid maalt tulnud poisid ja tüdrukud kodukootud riidest kehakatteid, käisid kroomnahast „kamassides“ ja leppisid iga korteriga.
(Karl Ast. Aegade sadestus I-III. Tallinn, 2010, lk 220-221)
Õpingud Tartu gümnaasiumis
August Rei saabus Tartusse 1896. aasta sügisel ning asus õppima Tartu gümnaasiumi.
Tartu kubermangugümnaasium oli asutatud 1804. aastal algselt 4-klassilisena, asukohaga Rüütli tänaval nn. Printsessi majas. Aastatel 1890–1904 kandis kool Tartu gümnaasiumi nime. 19. sajandi jooksul kasvas kool 8-klassiliseks (mille lisandus veel 2 ettevalmistusklassi). Koos aeg-ajalt tehtud juurde- ja ümberehitustega moodustas gümnaasiumihoonete kompleks 1880. aastaks terve kvartali Rüütli, Gildi ja Jaani tänavate vahelisel alal. Alates 1919. aastast asub nendes majades Hugo Treffneri Gümnaasium.
Tartu gümnaasiumi peeti heaks ja tugevaks kooliks, seda eriti tänu õpetajaskonna kõrgele kvalifikatsioonile. Õpetajad olid hariduse saanud peamiselt Peterburi, Moskva, Nižõni ja Harkovi kõrgkoolides, mõned ka Tartu ülikoolis. Kui gümnaasiumi õpetajaskond koosnes 19. sajandi lõpul ülekaalukalt venelastest, siis õpilastega oli lugu vastupidine. Statuudi järgi võeti gümnaasiumi vastu kõigist seisustest vanemate lapsi, vaatamata nende usutunnistusele. 1897. aasta andmetel oli õpilaste rahvuslik koosseis kirev, aga enam kui kolmandiku õpilastest moodustasid juba eesti poisid.
Rei gümnaasiumitee algus langes kõige sügavamasse venestusaega. Kõigis Tartu gümnaasiumides toimus õppetöö vene keeles. Õpilastel ei olnud lubatud isegi vahetundides omavahel eesti keeles suhelda, vaid nad pidid omavahel rääkima riigikeeles.
Õpingud läksid Reil hästi. Koos klassivenna Gustav Suitsuga olid nad oma klassi priimuste hulgas.
Kooli kodukord oli range ja reguleeris õpilase elu ka väljaspool kooli. Peale tunde oli ette nähtud kolm tundi kojuminekuks, lõunatamiseks, jalutamiseks või mängudeks vabas õhus. Kell 7 õhtul pidid kõik õpilased olema kodus või majutuskohas. Ajavahemik kella 19 kuni 22 oli määratud õppimiseks. Pühade ajal, pühapäevadel ja laupäevadel algas komandanditund kell 8 õhtul, suvekuudel aprillist septembrini kell 9 õhtul. Õpilastel ei tohtinud kodus olla mingeid raamatuid peale gümnaasiumi poolt lubatute. Pedagoogiliselt loeti ebasobivaks isegi Eesti ajakirjanduse, eriti Postimehe lugemist.
(Eduard Roos. Gustav Suits gümnaasiumi õpingute esimesel poolel. Keel ja kirjandus, 1972, nr 1 lk 9)
Väljastpoolt Tartut pärit gümnasistid elasid kellegi juures üürikorteris (pansionis), mitmekesi ühes väikeses toas. Korteri valik tuli eelnevalt kooliga kokku leppida ning kool pidas selle kohta eraldi korteriraamatut, mis on Rahvusarhiivis säilinud.
Nii on teada, et 1899. aastal elas Rei Fortuuna tänaval asunud korteris koos klassivenna Rudolf Lestaga ning neid külastasid tihti klassikaaslased. Koolis peetud korteriraamatust selgub, et seda korterit kontrolliti kooli juhtkonna poolt eriti sageli. Kontrollide käigus leiti, et õpilased lugesid eestikeelset ajakirjandust, mis ei olnud soovitatav.
1899/1900. õppeaastal elas Rei koos Gustav Suitsu ja veel kahe klassivennaga oma isa tuttava, endise vallakooli õpetaja Friedrich Libliku juures Roosi tänav 9 teisel korrusel asunud korteris nr 6. Õpilaste kasutada oli korterist kaks eraldi tuba, mida korteriomaniku tubadest eraldas köök. Pansioni eest tuli igal õpilasel maksta 11 rubla kuus.
Nende maalt pärit õpihuviliste ja ühiskondlikult aktiivsete poiste koondumine ühte korterisse ei olnud juhuslik.
Eestlastest õpilaste arv oli Tartu keskkoolides 19. sajandi viimaseks aastaks kiiresti kasvanud, kuid eesti keel kui õppeaine puudus koolides täielikult. 1899/1900. õppeaastal tekkis Tartu kooliõpilaste seas mõte koostada palvekiri eesti keele õpetamiseks keskkoolides. Pidades nõu Postimehe toimetaja Jaan Tõnissoniga otsustati, et palvekirjale kirjutavad alla lastevanemad. Õpilased kogusid palvekirjale kokku 26 vanema allkirjad.
Kahjuks jäi allkirjade kogumise aktsioon esialgu tulemusteta ning sünnitas väikese poliitilise tormi ning sellel oli õpilaste maailmavaate kujunemises oluline tähtsus. August Rei kui üks aktsiooni eestvedajatest sai koolidirektorilt tõsise hoiatuse ning õppenõukogu tühistas tema, kui senise hea ja eeskujuliku õpilase õppemaksuvabastuse. Oma mälestusteraamatus loeb Rei seda oma esimeseks poliitiliseks karistuseks.
Võib arvata, et just Roosi tänava korterist sai alguse ka mõte ühenduse Eesti Külvaja loomiseks. Valdav osa selle 25 liikmest pärines Tartu gümnaasiumist, mõned reaalkoolist ja Treffnerist. Kuna Roosi tänava korterit kontrolliti kooli juhtkonna poolt pidevalt, siis leiti ühenduse kooskäimise kohaks uus lahendus. Oma taskurahadega üüriti Tallinna või Meltsiveski tänavale väike eraldi majake, kus püsivalt elas treffnerist Loik. Siin hakkasid toimuma kord nädalas kokkusaamised, kus kuulati harivaid referaate, millele järgnesid arutelud. Kui tegevuse algul langes põhirõhk tulenevalt Gustav Suitsu erihuvist kirjandusele, siis õige pea pöörduti ka ühiskondlike ja poliitiliste teemade juurde. Ühenduse liikmeskond kasvas ja tegevus laienes.
1902. aastal hakkas organisatsioonis välja kujunema kaks suunda. Ühed pühendusid eeskätt kirjandusele, teised aga hakkasid tegelema ühiskondlike ja poliitiliste küsimustega. See viimane suund lõi sidemeid põrandaaluse revolutsioonilise liikumisega, mis tõi lõpuks kaasa ühenduse lõhenemise. Selle otseseks ajendiks sai Lydia Koidula mälestusõhtu korraldamine. Juhtus nii, et ühenduse kaks tiiba korraldasid kumbki oma Koidula õhtu. Radikaalse tiiva üritus toimus Taara seltsimajas Jaama tänaval.
Rahvuslikust vaimust kantud mälestusõhtud pälvisid nii Tartu toonase kroonugümnaasiumi juhtkonna kui ka Tartu politsei teravdatud tähelepanu. Tartu koolides alustati avalikku uurimist, miks õpilased selliseid üritusi korraldavad. Samal ajal toimus gümnasistide suhtes ka varjatud politseiline uurimine. Erilist tähelepanu pälvis rahvuslike ja radikaalselt meelestatud tegelaste Konstantin Pätsi, Hans Pöögelmanni ja Peeter Speeki osavõtt õpilaste üritusest. Ka Eesti toonaseid radikaale koondaval Taara seltsil ei olnud võimude silmis hea maine.
Õpilase August Rei nimi ilmub politsei salajastesse ettekannetesse. Saades teada uurimise algatamisest koolis, otsustas Rei Tartu gümnaasiumist paberid välja võtta ning jätkata õpinguid Tartust kaugemal, Novgorodi gümnaasiumis.
Õpingud Novgorodi gümnaasiumis
Viimased poolteist aastat gümnaasiumiajast õppis August Rei Novgorodi gümnaasiumis. Iseenesest ei olnud selles midagi väga ebatavalist. Tuli ikka ette, et õpilased liikusid ühest linnast teise. Tõsi, enamasti oli selle põhjuseks mingisugune pahandus omas kohalikus koolis. Nii leidis ka August Rei Novgorodist eest võimudega pahuksisse läinud poisse Moskvast, Peterburist ja mujalt Venemaa suurematest linnadest, kes olid nüüd siin poolsunduslikus sisepaguluses. Ka Novgorodis tegutsesid õpilaste põrandaalused ringid, mille tegevusest Rei usinasti osa võttis. Nende ringide tegevus oli tihedalt seotud Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölisparteiga. Novgorodi-aasta tähendas Reile tõsist süvenemist Vene kirjandusse ja ajalukku. Vaatamata intensiivsele koolivälisele tegevusele ei jätnud ta õpinguid unarusse ning lõpetas gümnaasiumi hõbemedaliga. 1904. aasta sügisel astus Rei Peterburi ülikooli ja temast sai õigusteaduskonna üliõpilane.
