3. LUGU
Noor sotsiaaldemokraat
Ajalehe Uudised toimetus ja föderalistid
Demokraatlike ideede levik oli Eestis ja Tartus alanud juba 19. sajandi lõpul. Eestlaste hulgas oli nende levitajaks maalermeister Mihkel Martna, keda on nimetatud ka Eesti sotsiaaldemokraatia isaks. Martna osales mitmete seltside ja ühenduste tegevuses. Kindlama aluse sotsiaaldemokraatlikule liikumisele Tartus andis 1903. aasta, kui Mihkel Martna ja Peeter Speek asutasid poliitilise ajalehe Uudised. Ajalehe toimetus asus otse südalinnas Londoni hotelli kõrval aadressil Aleksandri 1. Toimetuses asusid tööle peale Peeter Speeki enda veel Eduard Vilde, Kustas Kotsar ja Daniel Palgi. Toimetuse tihedad külalised ja lehe kaastöölised olid Gottlieb Ast, Karl Ast, Karl Ruga, Evald Dolf, Jaan Sarv ja Linda Jürman. Vahetevahel tegid toimetusse asja ka Friebert Mihkelson (Tuglas) ja Gustav Suits. Selles ajalehetoimetuse ringkonnas andsid peatooni juba keskikka jõudnud tegelase, kellest 1905. aastaks said sotsiaaldemokraatlikus liikumises föderaalse suuna esindajad ning 1905. aasta teisel poole moodustasid nad omaette Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse (partei). Mõnedel andmetel ulatus selle partei liikmeskond 1905. aasta lõpul Lõuna-Eestis tuhandeteni.
Föderalistid nägid oma parteid autonoomse osana Venemaa sotsiaaldemokraatlikust parteist. Oma poliitilises programmis soovisid nad Eestile laialdast autonoomiat demokraatliku Venemaa koosseisus.
Noored sotsiaaldemokraadid-tsentralistid
Samaaegselt koondusid noored, valdavalt gümnasistid põrandaalusesse rühma Võitlus. See rühm luges ennast seotuks Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Parteiga ning neid kutsuti tsentristideks.
Tsentristid leidsid et partei peaeesmärgiks on tsaarivõimu kukutamine ja seda saab saavutada vaid siis, kui tegutsetakse koos Venemaa mõttekaaslastega.
Selle rühma tuumikusse kuulusid Karl Ast, Nikolai Köstner, Aleksander Oinas, Sergei Širokogorov, Karl Ruga, Eduard Ott, Alma Ostra, Alma Ani, Alma Soop, Lilli Ibrus, Amalie Unt.
Rühma Võitlus liikmete juurde saabub Novgorodist 1903. aasta lõpul külaskäigule August Rei.
Võitluskaaslane ja lähedane sõber Karl Ast iseloomustab noort August Reid aastakümneid hiljem järgmiselt:
„Rei üritas olla teoreetik; istus paksude raamatuköidete taga ja näitas üles suurt kannatlikkust. Tema oli vist ainuke meie hulgast, kes Marxi „Kapitali“ suutis lõpuni ära seedida. Ta tundis hästi Marxi kriitikuid – professoreid Tugan-Baranovskit, Werner Sombarti ja Eduard Bernsteini. Võimalik, et temast oleks teadlane saanud, aga elu reetlikud ohelikud vedasid ta poliitikasse.
Meie ühisuses oli Rei kaastöötamine katkendlik, sest mingisuguse rahvusliku meeleavalduse pärast tuli tal Tartust Aleksandri gümnaasiumist lahkuda. Seepärast jätkas ta õpinguid Novgorodis, kuid külastas kodumaad sagedasti, astudes meiegi juurest läbi. Tema saabumine jõuludeks ja suveks oli meile suursündmuseks. Polnud siis arutlustel ja kavandamistel piiri. Ikka tõi ta kaasa mõne uue idee või kirjutas sisuka artikli ning sai isegi paari vemmalvärsiga hakkama.
Kui oleks ilm täis kasakaid
ja keisri röövlisalku,
ei kardaks meie mitte neid,
vaid tõstaksime malku.“
(Karl Ast. Aegade sadestus I-III. Tallinn, Päevaleht, 2010, lk 282-283)
Marta Lepp iseloomustas oma sõpra nii: „August Rei oli juba siis väga tõsine ja soliidne. Aga teinekord unustas ta oma soliidsuse ja siis võis ta ekspansiivse poisikesena unistada ja fantaseerida. Ta sattus siis välja reaalsest elust ja võis rumalusi teha. Aga teistega võrreldes oli ta siiski tasakaalukam ja tõsisem. Ka komitee koosolekul olid Rei arvamised kõige küpsemad ja soliidsemad. Üldse oli temaga kodune ja rahulik töötada. Ta võis väga äge olla oma. Aga ta ei sünnitanud konflikte, ja ta oskas neid hästi lahendada. Ka oli ta kõige rohkem eestiline.
August Rei oli haruldaselt kodune ja omane. Nagu oma parim sõber vend. Ta oli osavõtlik teise kurbuse ja häda suhtes, aitas, toimetas ja hoolitses. Oli vaba igasugusest väiklasest egoismist. Ei olnud meist keegi üksi ega mahajäetud, kui meie lähedal viibis Kusti.”
(Marta Lepp. 1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus. Tallinn, Päevaleht, 2010, lk 61, 161.)