4. LUGU
Revolutsioon ja selle õppetunnid
Kas tunnete: väriseb maa!
Kas kuulete: kisendab veri
Nüüd tuleb kas ei või jaa!
Nüüd kallastest tõusnud on meri.
Olge valmis!
Nii kirjutab Gustav Suits, Noor-Eesti üks algatajatest ja liidritest 1905. aasta revolutsiooni eel.
1905. aasta revolutsioon mõjutas oluliselt Eesti ühiskonna kujunemist 20. sajandi agul. Selle käigus sai talupojaühiskonnast moodne Eesti ühiskond kõigis oma eluavaldustes ning alates sellest ajast võime rääkida Eesti oma poliitikast. Siis tekkinud suhted ja hoiakud kandusid edasi järgmistesse aastakümnetesse.
Eesti poliitikute seas toimus kiiresti polariseerumine, mida ilmestavad juba 1905. aasta eel Jaan Tõnissoni ja Postimehe rahvuslik-konservatiivne hoiak ühelt poolt ning teisalt Konstantin Pätsi ja tema Teataja ning Peeter Speegi toimetatud Uudiste muutustele suunatud seisukohad.
Nüüd esile kerkinud noorte radikaalide püüdlused ulatusid aga veelgi kaugemale. Noored radikaalid nõudsid isevalitsusliku korra kaotamist ning selle asendamist vabariigiga, nad sõnavabadust, sh tsensuuri kaotamist, õigusi töölistele ja 8-tunnist tööpäeva, mõisamaade väljajagamist ja aadli igasuguste eesõiguse kaotamist ning vabadust kõigile Venemaa rahvastele. Ja kusagil õhus oli ka autonoomia nõudmine Eestile.
1904. aasta suvel Peterburi Ülikooli astunud August Rei ühines seal sotsiaaldemokraatliku organisatsiooniga ning süvenes esimest korda vaidlustesse bolševike ja menševike vahel. Nagu ta hiljem meenutab, siis tundusid talle siis veel need vaidlused vähetähtsad, sest mõlemad pooled olid ju ühisel arvamusel, et tsaarivalitsus tuleb kukutada ja Venemaa peab saama vabaks demokraatlikuks riigiks.
Kogu 1904. aasta sügis oli Peterburis rahutu, ülikoolis toimusid miitingud ja tänavatel üliõpilaste ja tööliste demonstratsioonid. Ühel sellisel demonstratsioonil pidas politsei August Rei lühiajaliselt kinni, kuid tal õnnestus veel enne ülekuulamist politsei käest põgeneda. Lahkunud Peterburist, jõudis ta 1904. aasta jõuluks Tartusse, kus sattus kohe revolutsiooni sündmuste keerisesse.
August Rei etendas sotsiaaldemokraatide Tartu grupis juhtivat rolli. Põhiliselt tegelesid noored sotsiaaldemokraadid töölistele, õpilastele ning üliõpilastele suunatud miitingute korraldamisega, kus levitati lendlehti, mille põhisisuks oli isevalitsusliku korra kukutamine Venemaal.
Pärast 1905. aasta juulis toimunud Tallinna sotsiaaldemokraatide juhtide arreteerimist suundus Rei koos mitme Tartu kaaslasega Tallinna, kus nad võtsid enda kanda Tallinna linna sotsiaaldemokraatliku organisatsiooni juhtimise. Tallinna linnakomitee tuumiku moodustasid August Rei, Otto Sternbeck, Aleksander Kesküla, Alma Ostra ja Karl Ast.
Tallinna komiteel oli suur roll oktoobris toimunud ulatusliku streigi organiseerimisel. 27. oktoobril 1905. aastal otsustas linnakomitee korraldada suure rahvakoosoleku Volta vabriku lähedal niinimetatud Lausmanni heinamaal, et seal ette valmistada nõudmised, mida esitada Eestimaa kubernerile. Nõuti poliitiliste vangide vabastamist, ajalehtedele ja muudele trükistele tsensuuri lõpetamist ning koosolekute pidamise vabadust. Sellel rahvakoosolekul oli üheks peaesinejaks August Rei.
Oma mälestuste kohaselt oli Rei kõneledes sedavõrd oma häälepaelu pingutanud, et veel mõned päevad hiljem oli tal rääkimisega raskusi. Ülejärgmisel päeval, 29. oktoobril tulistas sõjavägi demonstrante Vene turul. Surma sai 94 inimest ning haavata üle 200. Vene turul hukkunute matused kujunesid suurimaks seni nähtud demonstratsiooniks Tallinnas. Demonstratsiooni organiseerimise võttis enda kanda Tallinna komitee.
Rei kirjutab selle kohta oma eksiilis ilmunud mälestustes nii:
„Komitee jaoks üüritud korteris, mis asetses Pikas tänavas, viis või kuus maja Ranna väravast südalinna poole, samal küljel kui Paks Margareeta, käis palavikuliselt kibe töö kolme öö ja päeva kestel. Mul on nii elavalt meeles, nagu oleks see olnud alles hiljuti, kuidas ma kolmel ööl-päeval enne matust sain igal ööl magada ainult kaks tundi (…). Ühes toas olid käimas „talgud“ ‒ seal valmistasid virgad käed, peamiselt naiste omad, punaseid lippe, millele värviti vastavalt hüüdsõnad. Teises toas olin mina ametis, koostades sündmusele pühendatud üleskutset (…). Kolmandas ruumis toimus rotaatoril paljundamine, millest oluline osa oli jällegi minu teha. Meil puudus nimelt kirjutusmasin, paljundatav tekst tuli käsitsi kirjutada vahapaberile erilised tihvtiga (…).“
August Rei. Mälestusi tormiselt teelt. Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010, lk 72
Varasemates 1931. aastal ilmunud meenutustes on Rei täpsustanud komitee maja numbri ja korteri asukoha- Pikk tänav 64, alumisel korrusel, pahemat kätt.
Pikal tänaval majas nr 24, asus veel teine, peamiselt magamiseks mõeldud korter, mida nimetati kommuniks. Seal valitsenud olmelise segaduse üle kurdab oma mälestustes Marta Lepp. Ta kirjeldab olukorda pärast vabaduste manifesti nii:
„Neil vabaduse päevil oli (…) tekkinud meie seltskonda logelejaid, eesolijaid, kes sünnitasid kommuunis selle korratuse, nääklemise ja halva meeleolu. Kuidas nad sinna sattusid, mis päevast hakkasid nad seal logelema ja ees olema ‒ seda ei tea. Aga nad olid seal ja lahti neist enam ei saanud. (…). Nii me elasime need kaks kuud alalises udus ja meeltesegaduses (…). Me ainult kõnelesime. Olime kõik varsti surmani väsinud suurest pingutusest, mida nõudis masside juhtimine. Meid oli vähe. Kõige rohkem aga väsisime oma saamatusest hulkade valitsemisel“.
Marta Lepp. 1905. aasta romantika, järellainetused, lõppvaatus. Tallinn, Eesti päevaleht, 2010, lk 59, 61
Esimene tõsine sisuline kokkupõrge menševike ja bolševike vahel toimus Tallinnas 11. detsembril 1905. Sama päeva hommikul pidi toimuma vanas Estonia majas Põhja-Eesti valdade esindajate suurem koosolek, kuid seoses sõjaseisukorra kehtestamisega olid korraldajad selle ära jätnud. Nüüd kogunes paljud valdade esindajad tööliste õhtusele koosolekule Volta tehase keldrisse.
Rei mälestuste järgi toimus tal seal sõnelus Hans Pöögelmanniga, kes kutsus osalejaid üles minema maale, et mõisnikelt relvad ära korjata ja mõisad üle võtta. Pöögelmann olla arvanud, et nüüd tuleb kõneleda „läti keeles“, mis tähendas lätlaste eeskuju järgides mõisate põletamist.
Rei sõnutsi püüdis tema kuulajaid veenda, et anarhiline mõisate põletamine ei saa mingilgi kombel olla kasuks vabadusvõitlusele. Pigem võib kaasa tuua ainult suurt kahju, sest tulemuseks võib olla hullem veresaun, kui see mis leidis aset Uuel turul.
Rei mulje järgi leidis tema ettepanek üldist heakskiitu. Tundub, et Rei lahkus Volta keldrist siiski enne koosoleku lõppu, veel enne seda, kui sõjavägi tehase alale sisenes.
Seetõttu pääses Rei Voltas toimunud massilisest arreteerimisest. Volta tehases oli vahistatute hulgas näiteks Friedebert Mihkelson (Tuglas).
Pärast seda järgneski umbes nädala jooksul Põhja-Eestis massiline mõisate põletamine ja mõisnike vastane vägivald . Kehtestatud sõjaseisukord võimaldas võimudel korratustele piir panna, kuid see toimus sõjaväe ja baltisakslaste poolt organiseeritud karistussalkade julmade aktsioonidena. Nii linnas kui maal algas revolutsioonist osavõtnute kinnipidamine ja karistamine. Välikohtute poolt mõisteti kohapeal paljud inimesi surma. Sellises olukorras läksid sotsiaaldemokraadid ja teised revolutsioonist osavõtnud põranda alla ning paljud põgenesid esmalt Soome ja sealt mujale Euroopasse.
Vahistamisi oli toimunud ka varem. Rei lähimast sõprusingkonnast olid varem vahistatud suvel Riias Karl Ast, Tallinnas Marta Lepp, Tartus Alma Ostra.
August Rei ise arreteeriti pühapäeval, 4. veebruaril 1906 Juhkentali tänaval asunud korteris, kus toimus Tallinna töölisvanemate nõukogu koosolek. Ta toimetati Vene tänava eeluurimisvanglasse.
Esimesel ülekuulamisel selgus, et sandarmeeria oli kogunud Rei valitsusvastase tegevuse kohta päris usinasti andmeid ning uurijatel olid teada tema viibimine erinevatel koosolekutel ja ning nendel kõnede pidamine. Kuid kõnede täpsema sisu kohta siiski andmed puudusid. Rei väitis, et ta oli nendel koosolekutel rääkinud vaid riigis ette tulevate uuenduste sisust, mis olid 17. oktoobri vabaduste manifestis kirjas. Tõsisem asi oli tema taskust leitud üks pooleliolev lendleht, mille kohta ütles Rei selgituseks, et see on vaid tema isikliku arutelu poolik tulemus.
Politsei küll kahtles selles, kas noormees räägib tõtt, kuid kuna muud otsesed tõendid puudusid, siis tõsisema süüdistuste esitamine osutus raskeks. Rei vabanes vahi alt 2. juulil 1906 isa eestkostel ja isa poolt makstud 500-rublase kautsjoni vastu.
Pärast vanglast pääsemist jätkas Rei revolutsioonilist tegevust põranda all. 1906. aastal rahutused jätkusid. Peale I riigiduuma laiali saatmist algas Vene sotsiaaldemokraatide poolt ette valmistatud ülestõus Helsingi lähedal Suomenlinna (Sveaborgi) merekindluses. Ülestõus pidi laienema ka Kroonlinna merekindlusse ja Balti laevastikku ning selle käigus pidi toimuma võimuhaaramine Tallinna linnas.
Balti laevastikus pidi ülestõus algama ristleja Pamjat Azova ning abilaeva Riga hõivamisega. Kuid, selle ülestõusu ja võimuhaaramise laiem eesmärk jäi arusaamatuks.
Nii Karl Ast kui ka August Rei, kes vahetult sündmustes osalesid, on hiljem seda ülestõusukatse pidanud mõttetuks avantüüriks, mille taga oli Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei sõjaline keskus ja bolševike fraktsioon.
Peterburi sõjalisest keskusest saabus Tallinna sotsiaaldemokraatide juurde Ukraina päritolu noormees Arseni Kaptjuhh (hüüdnimega Oskar), kelle ülesanne oli pääseda Loksa lähedal Hari lahes asunud ristlejale ning organiseerida seal laeva ülevõtmine revolutsiooniliselt meelestatud madruste poolt.
Esialgu laeva juhtimise ülevõtmine õnnestuski. Laev saabus järgmisel päeval Tallinna lahele ning rannast oli võimalik isegi jälgida laeval ja laeva ümber toimuvat. Nüüd oli Tallinna komitee ülesanne organiseerida võimupööre Tallinna linnas ja linna garnisonis. Tallinna komitee liikmed Karl Ast ja August Rei olid rannas ning ootasid laevalt lippudega edastatavat signaali linnas tegutsemiseks. Olgugi, et algul oli Tallinna lahele saabunud laeva mastis punane lipp, siis selgeid muid signaale laevalt randa ei antud. Küll aga võis näha, et laeval käis võitlus, oli kuulda tulistamist ning näha tekilt vette kukkuvaid või vette hüppavaid madruseid. Üks paat madrustega jõudis ka randa, kuid vastas olnud politsei võttis paadis olnud madrused vahi alla.
Õige pea selgus, et vastuhakk laeval oli maha surutud. Nüüd tuli Rei ja Astil märkamatult ja kiiresti rannast kaduda ning varjuda . Ülestõusust osavõtnute üle mõisteti kohut 4. augustil 1906 Sõjaväljakohtus. 6. augustil 1906 hukati Tallinnas Toompeal 17 madrust ja Arseni Kaptjuhh. Lisaks mõisteti veel 12 madrust sunnitööle ja 28 madrust said karistada distsiplinaarkorras.
See verine mässukatse jättis Reile ebameeldiva mälestuse kogu eluks ning tekitas temas vastikus tunde bolševike suhtes. Miks pidi see meeldiv noor inimene Arseni Kaptjuhh hukkuma, kiskudes kaasa veel 17 noort madrust, küsis Rei oma mälestustes veel 55 aastat hiljem. Tegelikult oli surmasaanuid rohkem. Ka laeva hõivamise käigus oli hukkunuid, surma sai ka laeva komandör.
Pärast seda õnnetut ja segast lugu tegutses August Rei veel mõnda aega põranda all, olles osaline sotsiaaldemokraatlikke poollegaalsete ajalehtede väljaandmisel ning sotsiaaldemokraatide II riigiduuma valimiskampaania korraldamisel.