7. LUGU
Tegevus Eesti sõjaväelaste ülemkomitees
Eesti sõjaväelaste I kongress toimus 18.-22. juunil Tallinnas. Kongressile saabus üle 100 saadiku, kes esindasid umbes 50 000 Eesti sõjameest üle kogu Venemaa. Kongressi avapäeval valiti selle juhatajaks lipnik William Tomingas ning tema kõrvale abijuhatajateks lipnikud August Rei ja Gustav Kirschbaum.
Kongressil valitud Eesti sõjaväelaste ülemkomitee põhiülesandeks sai Eesti rahvusest sõdurite ja ohvitseride rindelt koju kutsumine ning saabujatest rahvusväeosade moodustamine. Eesti rahvusväeosade küsimus oli üles kerkinud juba 1915. aastal, kui moodustati esimesed läti rahvuspolgud. Siis laideti see mõte maha, kuna ühest rahvusest väeosad võisid rindel kanda ränki kaotusi nagu see oli mõnede läti polkudega juhtunud. Uuesti tõstatus küsimus rahvusväeosadest peale veebruarirevolutsiooni 1917. aasta kevadel.
1. Eesti polgu formeerimine algas 1917. aasta aprillis ning sõjaväelaste kongressi alguseks juunis oli polku kogunenud juba ligi 6000 meest, mis ületas polgu tavapärase koosseisu ligi 2000 mehe võrra.
Kui tsaariarmees oli sõjaväelastel poliitikaga tegelemine rangelt keelatud, siis peale veebruarirevolutsiooni oli see igati lubatud. Kõikvõimalikke sõdurite komiteesid ja ühendusi tekkis lugematul arvul, kaasa arvatud ka rahvuslikul pinnal. Nende komiteedes mängisid kandvat rolli just nooremad ohvitserid, lipnikud ja leitnandid, kes pärinesid üldjuhul lihtrahva hulgast. Nii olid ka väeosades tekkinud Eesti rahvuslikes komiteedes eestvedajateks just nooremohvitserid.
Sõjaväelaste kongressi poolt vastuvõetud resolutsioonis tõdeti, et tulevikus kuulub Eesti küll föderatiivse osana Venemaa koosseisu, kuid korraldab oma siseasju kohaliku seadusandliku kogu ja enda valitsusasutuste kaudu. Samuti sooviti juba enne üleriikliku Asutava Kogu kokku tulemist kehtestada koheselt administratsioonis ja kohtus eestikeelne asjaajamine ja koolides eestikeelne õpe.
Resolutsioon lõppes Eesti sõjaväelaste selge ja jõulise poliitilise sõnumiga: Eesti sõjaväelaste kogu tahab seista valvel Eesti rahva eluõiguse eest.
(Oskar Kurvits, Esimene eesti sõjaväelaste kongress. Ajakiri Sõdur, 1932, nr 25/26 lk 645-646)
Kongressi lõpul valitud Eesti sõjaväelaste ülemkomitee koosseisus August Rei veel ei olnud. Ta kopteeriti ülemkomiteesse mõni aeg hiljem.
1917. aasta augusti algul lahkus Rei rindelt oma väeosa juurest ja võeti ohvitserina arveleTallinna merekindluse suurtükiväes. Nüüd asusid nad koos lipnik Konstantin Pätsiga komiteed juhtima, Päts esimehena ja Rei aseesimehena.
Päts valiti 12. oktoobril 1917 Eesti Maavalitsuse esimeheks ning seejärel jäi kogu komitee praktiline tegevus August Rei kanda. Selle aja ühisest tööst sõjaväelaste ülemkomitees sai alguse ka August Rei ja Konstantin Pätsi lähem tutvus. Kuigi nende poliitilised vaated erinesid, olid nad koostööks avatud ka tulevikus.
29. novembril 1917. aastal toimunud ülemkomitee ümbervalimistel, August Reid enam ülemkomiteesse ei valitud, nüüd läksid juhtivad kohad hakkasid konkureeirvatele esseeridele, kelle populaarsus oli sõjaväes kiiresti kasvanud. Mingil määral tegeles Rei siiski veel ülemkomitee asjadega edasi. Näiteks 16.- 17. detsembril 1917 tegeles ta Läänemaal valdavalt ukrainlastest koosnevalt suurtükibrigaadilt suurtükkide, hobuste ja muu varustuse ülevõtmisega. Ukrainlased soovisid need lihtsalt vabatahtlikult Eesti väeosadele üle anda ja jõuluks koju sõita.
(Georg Leets, 1. eesti suurtükiväebrigaad, Eesti rahvusväeosad 1917-1918. Tartu, Rahvusarhiiv, 2015, lk 399)
Pärast oktoobripööret tegid enamlased tõsiseid katseid Eesti väeosade allutamiseks, kuid need ebaõnnestusid. 7. jaanuaril 1918 toimunud II Eesti sõjaväelaste kongressil võeti selge suund Eesti iseseisvuse toetamisele, lähtudes Eesti esseeride poolt pakutud Eesti Töövabariigi ideest (autor Gustav Suits). Enamlastele see meeldinud ning 29. jaanuaril 1918 nad lõpetasid jõuga sõjaväelaste ülemkomitee tegevuse. Eesti rahvuslikud väeosad saadeti saksa okupatsioonivõimude poolt laiali 1918. aasta märtsi lõpul-aprilli algul.
20 aastat hiljem hindas Rei sõjaväelaste ülemkomitee peamiseks teeneks kümnete tuhandete Eesti sõjameeste koju kutsumist, nendest väeosade loomist ning nende koondamist 1917. aasta lõpuks 1. Eesti diviisiks, mida juhtis tollal veel alampolkovniku auastmes Johan Laidoner.
Saadud väärtuslik kogemus oli heaks aluseks Eesti sõjaväe uuesti formeerimisel 1918. aasta lõpul.
(August Rei kõne Eesti rahvusväeosade aktusel 23. aprillil 1037. Eesti Rahvusväeosade album II, Tallinn 1937, lk 10)
