8. LUGU
Poliitilise tegevuse algus 1917. aastal
1917. aastaks oli Tallinnast saanud Venemaa pealinna kaitsva Peeter Suure merekindluse keskus. Nii kindlustuste kui ka suurte sõjatehaste ehitustööd jätkusid täie hooga. Linna rahvastik oli kasvanud pea 2/3 võrra eelkõige vene tööliste ja sõjaväelaste arvelt. Kui enne I maailmasõda 1910. aastal oli Tallinnas elanike 92 000, siis aastaks 1917 oli üksnes elanike arv tõusnud 159 000. See asjaolu muutis pärast veebruarirevolutsiooni linna sotsiaalsed ja poliitilised olud äärmiselt keeruliseks ja mitmekihiliseks. Venekeelse elanikkonna ja sõjaväelaste seas olid loomulikult populaarsed venemeelsed parteid, eelkõige enamlased ja esseerid ning kohalik elu ja eestlaste püüdlused neile enamasti korda ei läinud. Teisalt olid baltisakslased küll võimult tõugatud, kuid nad ei olnud kuhugi kadunud ning hakkasid Saksa rinde edenedes üha selgemalt vaatama Saksamaa suunas.
Sõjaväes oleku ajal ei olnud Reil sidemed sotsiaaldemokraatidest mõttekaaslaste katkenud. Juba 1917. aasta mais leidis Rei võimaluse mõneks päevaks rindelt Tallinna tulla. Selleks ajaks olid pagulusest Eestisse tagasi saabunud mitmed tuntud sotsiaaldemokraadid nagu Friedebert Tuglas (Mihkelson), Eduard Vilde ja Linda Jürmann ning Mihkel Martna. Nende naasmine oli Tallinnas suursündmuseks .
Sõjaväest tulid Tallinna lisaks August Reile ka tema vanad võitluskaaslased Ott Sternbeck ja Gustav Kirscbaum. Koos alustati taaskord sotsiaaldemokraatliku organisatsiooni ülesehitamist. Esimesed mais toimunud nõupidamised näitasid, et koostöö Vene sotsiaaldemokraatidega ja seda nii enamlastega kui ka vähemlastega, ei ole võimalik (Johan Jans, Mälestusi ja vaatlusi. Tartu 2008, lk 259)
31. mail toimunud algatusrühma nõupidamisel otsustati võtta August Rei ja Otto Sternbecki ettepanekul organisatsiooni esialgseks nimeks Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühendus.
Sotsiaaldemokraatliku ühenduse seisukoht oli 1917. aasta suvel ja sügise hakul Eesti riikluse küsimuses, sarnaselt enamiku Eesti erakondade ja poliitikutega, veel suhteliselt ettevaatlik – autonoomia föderaalse Venemaa koosseisus. Tõsi, autonoomia mõiste võis erakondadel mõneti varieeruda ning oli ka ajas muutuv. Sotsiaaldemokraatliku ühenduse peamine tollane eestkõneleja Mihkel Martna selgitas augustis 1917 Eesti sotsiaaldemokraatide arusaama järgmiselt: lihtsalt autonoomia tähendab ülemat võimu keskvalitsuse poolt, kuid meie nõuame rahvaste enesemääramisõigust, mis tähendab võrdõiguslikku föderatsiooni. Täieliku riikliku iseseisvuse jaoks pidas ta Eestit eelkõige majanduslikult liiga nõrgaks, seda enam, et käimas oli sõda.
(vt Martna pikemat selgitust Eestimaa autonoomia ja sotsiaaldemokraatia, kohta raamatust Oma kodu. Tartu 2014, lk 295- 3289)
Ainus poliitiline jõud, kes Eesti autonoomiat väga kitsalt nägi ning seda eelkõige naiivselt klassipositsioonilt selgitas, olid Eesti enamlased, eesotsas Jaan Anvelti ja Viktor Kingisepaga.
Ühendusele laiema kandepinna saamiseks asutati 12. juunil oma kirjastusühisus ning ajaleht mis sai nimeks Sotsiaaldemokraat, mille vastutavaks toimetajaks määrati August Rei.
August Rei toimetatud ajalehe Sotsiaaldemokraat esimene number ilmus 3. augustil 1917. aastal ning keskendus Tallinn linnavolikogu valimistele. Valimised toimusid juba 6. augustil. Rei ise kandideeris ühenduse nimekirjas 5. kohal. Tema tiitliks oli õigusteadlane ja 1905. aasta tegelane (varjunimega Kusti). Ühenduse valimisprogramm oli asjalik, mitte paljulubav ning keskendus maksudele (progresseeruv tulumaks) ning kogukonnaelu küsimustele.
Sotsiaaldemokraatlikku ühenduse esimene katse Tallinna linnavolikogu valimistel ei olnud just väga edukas. 101 volikogu kohast saadi vaid 12 kohta. Ühenduse nimekirjas sai volikogu liikmeks ka August Rei. Teised vaskjõud olid aga edukamad: enamlased said 31 ja esseerid 22 kohta. Suhtelisel kirju nimekiri Üürnikud sai 18 kohta, selles nimekirjas sai volikogu liikmeks ka Konstantin Päts. Tulenevalt jõudude jaotusest valiti volikogu esimeheks enamlane Jaan Anvelt ning linnapeaks sai Voldemar Vöölmann. Ühenduse liikmetest sai Mihkel Martna linnanõunikuks ning ta asus juhtima linna majandusosakonda.
1917. aasta hilissuve ja sügist iseloomustas järjest halvenev olukord rindel ja süvenevad majandusraskused. Riia langes Saksa vägede kätte 25. augustil ning sellele järgnes 29. septembril sakslaste edukas maabumine Saaremaale. Eesti jaoks sai reaalsuseks Saksa okupatsiooni võimalus. Maanõukogu kinnisel istungil arutleti juba tõsiselt Eesti saatuse üle.
Samal ajal kasvasid järjest populaarsust kogunud enamlaste taotlused võimuhaaramiseks. Nende propaganda püüdis näidata, et on ainult üks partei, enamlaste partei, mis suudab Venemaa päästa.
14. septembril iseloomustab Agust Rei oma lehe juhtkirjas enamlaste parteid järgmiselt: Vastu oksa teha ja rääkida kõigile sellele, mis kodanlikud parteid teevad ja räägivad, selles seisab nende arvates kõikse kunst ja saladus.
Kujunev Eesti sotsiaaldemokraatide partei valmistus oma asutamiskongressiks ja sellega seoses kirjutab August Rei kui ajalehe Sotsiaaldemokraat toimetaja 19. augustil ühenduse ees seisvatest valikutest järgmiselt: “meie ühenduse liikmed ei taha olla ei enamlased ega vähemlased, vaid lihtsalt sotsiaaldemokraadid, see on ka põhjuseks miks me ei taha töötada ja tegutseda Venemaa sotsiaaldemokraatliku töölispartei lipu all.”