9. LUGU
Eesti sotsiaaldemokraatide valikud
1917. aasta sügisel toimus kujunevas sotsiaaldemokraatlikus parteis tõsine vaidlus ideaalide ja Eesti poliitiliste eesmärkide üle, aga ka võimuvõitlus liidrikoha pärast parteis.
Asutamiskongressi ajaks oli parteis välja kujunenud kaks suunda, mida võib tinglikult nimetada parempoolseks ja vasakpoolseks suunaks. Parempoolse suuna selge liider oli August Rei, keda toetasid Karl Ast, Otto Sternbeck ja Nikolai Köstner. Vasakpoolse suuna juht oli Mihkel Martna, keda toetasid Villem Maasik ja Eduard Reining.
Mihkel Martna pidas ennast erakonna liidriks ja autoriteediks. Tal oli pikk ja mitmekesine elukogemus ning põhjalik teoreetiline ettevalmistus. Olles olnud Euroopas paguluses oli ta näinud demokraatlikku riigikorraldust ja teda inspireeris Šveitsi föderaalne ülesehituse. Ta suhtles ta tihedalt emigratsioonis viibinud Vene sotsiaaldemokraatidega, sealhulgas ka enamlastega. Kuid erinevalt enamlastest ei pooldanud ta siiski vägivaldset võimu haaramist, vaid tööliklassi sotsiaalsete eesmärkide saavutamist läbi majandusliku arengu parlamentaarsel teel. Rahvuslikes küsimustes kõikusid Martna arusaamad rahvusluse ja internatsionaalsuse vahel.
Partei asutamiskongress toimus 1.- 3.oktoobril 1917 Tallinnas, kus peale mõningaid vaidlusi võttis erakond endale Põhjamaade eeskujul nimeks Eesti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei. Kongressil valitud keskkomiteesse kuulusid juba 1905 aastast tuntud sotsiaaldemokraadid Karl Ast, Mihkel Martna, Aleksander Oinas, Karl Luts, August Rei, Villem Maasik ja Hans Martna.
Eesti riikluse küsimuses otsustas kongress, et “Eesti sotsiaaldemokraatia on igasuguse rahvusliku rõhumise, kurnamise ning rahvuslike kitsenduste vastu, sest need takistavad rahvuslikke püüdeid ja õhutavad vaenu ja sellega segavad töölisklassi rahvusvahelist ühinemist. Sellepärast nõuab sotsiaaldemokraatia kõigile rahvastele täielikku ja vaba enesemääramisõigust, et ka Eesti saaks üheks (võrdseks) osariigiks suures Vene föderatiivses vabariigis.”
(Sotsiaaldemokraat, 17. oktoober 1917 )
Eesti jaoks üliolulises maaküsimuses otsustas kongress, et mõisamaad tuleb riigistada ja üle anda Eesti osariigi käsutusse, et Eesti Asutav Kogu saaks hiljem nende kohta teha edasisi otsuseid. Vajalikuks peeti mõismaade jaotamist väiketalunikele.
Kongressil toimus August Reil tõsine kokkupõrge Mihkel Martnaga. Kongressil kujunes kahe eelpool nimetatud konkureeriva suuna vahel punaseks jooneks koostöö enamlastega. Vaidlus keskendus kitsale, kui ülimalt tundlikule ja emotsionaalsele sõja ja rahu küsimusele.
Rei ja tema toetajad olid arusaamal, et anneksioonide ja hüvitisteta rahu sõlmimine Venemaa ja Saksamaa vahel ei ole kuidagi võimalik. Nende arvates oli enamlaste poolt sõjast väsinud rahvale esitatud rahu loosung kahjuks pettus, mis oli mõeldud vaid selleks, et haarata kogu võim riigis enda kätte.
Martna ja tema toetajate seisukoht oli, et sõda tuleb esimesele võimalusel lõpetada, kuna Venemaa on ühel või teisel moel kokku kukkumas ning rahu saavutamiseks tuleb enamlastega koostööd teha. “Karl Asti kompromissiotsing, et Eestile ei ole kasulik ei Vene ega Saksa võit ei andnud samuti rahuldavat tulemust”. Martna esitatud koostöö resolutsioon sai kongressil enamuse toetuse.
(Sotsiaaldemokraat, 19. oktoober 1917 )
Kongressi selline seisukoht oli August Reile tõsiseks pettumuseks ja tagasilöögiks tema poliitilistes püüdlustes. Pärast kongressi otsustas ta loobuda erakonna ajalehe toimetamisest ja kandideerimisest partei nimekirjas Vene Asutava Kogu valimistel. Samuti otsustas ta mitte enam osaleda partei igapäeva töös.
Veel peale 25.-26. oktoobril toimunud enamlaste riigipööret Peterburis leidis Martna, et kujunenud olukorras tuleks siiski toetada enamlasi, sest nende poliitika oli sotsiaaldemokraatidele kõige lähedasem. Martna oli arvamusel, et senine Vene ajutine valitsus ei olnud toime tulnud poliitilise kriisiga ning sõja edasi kestmine on Venemaa jaoks riiklik enesetapp. Oma partei lehes ilmunud arvamuse lõpetab ta sõnadega: . Vene Ajutine Valitsus kobas nõutult ümber ringi ja ei algatanud õigeid reforme, võttis vastu poolikud seadusi ja ei andunud rahvastele autonoomiat.
(Sotsiaaldemokraat 27. oktoober 1917)
Kujunenud segase olukorra mõistmiseks maksab meenutada, et esimestel päevadel pärast oktoobripööret olid ka mitmed teised Eesti poliitikud toimunu osas suhteliselt ettevaatlikul ja äraootaval seisukohal (vt näiteks Jaan Tõnisson Postimees 27. oktoober 1917).
29. oktoobril toimus sotsiaaldemokraatide Tallinna linna organisatsiooni üldkoosolek, kus oli arutletu ka Peterburis toimunud riigipöörde üle. Peterburis juhtunust ja sellega seotud asjaoludest andis pikema ülevaate Karl Ast. Ta ütles muuhulgas, et enamlaste väited sõjast tüdinenud rahvale nagu oleksid vaid enamlased võimelised sõda lõpetama ja rahvast toitma, on rahva petmine ja ninapidi vedamine. Ja lisas lõpetuseks: “enamlased on talitanud kui provokaatorid ja sellepärast on uus Peterburi valitsus minu jaoks lihtsalt provokaatorite valitsus”.
Mihkel Martna asus jällegi toimunud riigipööret toetama. Oma vastuväidetes Astile ütles Martna, et seltsimees Ast tõstis enamlaste vastu inetu süüdistuse ning tema ei suuda uskuda, et nii võib üldse üks sotsiaaldemokraat rääkida.
(Ajaleht Sotsiaaldemokraat 31. oktoober 1917)
Pärast seda süvenes konflikt erakonna sees veelgi. Selle käigus loobus omakorda Reid asendanud Karl Ast protestiks ajalehe toimetaja kohast. Toimetaja kohalt lahkuv Ast kirjutas oma toimetatud viimases lehenumbris nii: „hirmuvalitsus jääb hirmuvalitsuseks, ükskõik kelle poolt ehk mis nime all see maksma pannakse? Ja praegust on meil just nimelt hirmuvalitsus“.
(Sotsiaaldemokraat 3. november 16. nov. 1917)
Aga õige pea oli siiski Mihkel Martna sunnitud oma seisukohti enamlaste osas muutma. Juba 13. novembril kirjutab ta partei lehes: „ Me julgesime nõrgalt loota, et Lenin võimule pääsedes mitte hulle katseid tegema ei hakka. Näib, et me end petsime. Me lootsime, et võimule tükkijate seas tõesti ta mehi on kes riiki juhtida oskab ja kes oma parema otsuse rahvale pühendada tahab. Kas me oleme tõesti petetud?“
15. novembril kuulutas Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu Marta ja teise sotsiaaldemokraatide osavõtul end vastukaaluks Eesti enamlaste sammudele ja tekkinud segadusele kõrgeimaks võimuks Eestis. See otsus oli esimene suur samm teel Eesti omariikluse suunas.
Pärast maanõukogu istungit toimunud enamlaste organiseeritud demonstratsioon kasvas üle lööminguks, maanõukogu liikmete vastu läksid käiku rusikad, kivid ja kaikad.
Võitlus parteis jätkus ning sotsiaaldemokraadid jõudsid aasta lõpuks Eesti iseseisvuse teotamise osas üksmeelele. Mihkel Martna suundus 1918. aasta algul Maanõukogu välisdelegatsiooni liikmena üle Soome ja Rootsi läände Eestile iseseisvust taotlema.
Pärast siseheitlust parteis ja rähklemist sõjaväelaste ülemkomitees, otsustas August Rei jõulude eel aja maha võtta ning suundus Peterburi, et keskenduda oma isiklikuelu küsimustele. 14. jaanuaril 1918 abiellus ta Peterburis Therese Lutsuga.
(August Rei, Mälestusi tormiselt teelt. Tallinn, 2010,lk 198)
Saanud Peterburis teada Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest 24. veebruaril 1918, pöördus Rei esimesel võimalusel tagasi Tallinna, et panustada Eesti iseseisvuse ülesehitamisse. Kui Rei Eestisse jõudis, oli Saksa okupatsioon alanud. Eesti Ajutine valitsus oli küll võimult tõrjutud, kuid esialgu lubasid sakslased mingil määral edasi tegutseda Eesti sõjaväel. Rei asus teenitusse Eesti sõjavägede staabis, temast sai seal kohtuosakonna ametnik. Aprilli algul aga saatsid okupatsioonivõimud ka Eesti sõjavägi laiali.
(Jüri Ant, August Rei-Eesti riigimees, poliitik, diplomaat. Tartu, 2012, lk 57)